Filipiinid 2009 vol1

Järgnev jutuke on kirja pandud suht rummise peaga Siquijori saarel, augusti alguses 2009.

läbi Helsingi ja Istanbuli - Hongkong - Cebu - Negros (Dumaguete)

Ma olen kuradi kaugel kodust ja see on kuradi hea tunne..

Mind lihtsalt ei huvita argielu mured

Kindlasti kohtud põnevate või vähem põnevate, kentsakate või lausa tobedate inimestega. Enamikuga, vaatamata meie päritolule, tõekspidamistele, on alati üllatavalt palju sarnast ja jagatavat. Osad on elupõlised, suurem osa aga ajutine ja see pole mingi põgenemine olemasolevast. See on väga lihtne- vabadus.

Ahmida iga päev endasse uut ja kauget, erilist või erinevat, imelikku või tuttavlikku ja üllatavat. Kogeda.

Peale eesti inimese madalaima koorekihi (no reaalselt) seltskonda 1,5 tundi väikesel laeval nautides olin ma siiras vaimustuses jõudmast välismaale ehk Helsingi sadama gurmee-turule. 5€ eest tihedalt lõhefileed üksteise otsa pikitud rukkileib ja kohv päikesepaistel oli lihtsalt super.

Turkish kostitas ootamatult toitva ja maitsva lennumenüüga, Istanbul lõi pildi väga mitmekesisest ja põnevast kultuurist. Päikeseloojangu lõppedes linnas jalutades oli tunne täpselt sama, mis piltidel lähis-ida müstilistest ja udustest linnadest, kus taustaks pidev mosheedest kostuv palvete soigumine.

Hongkong oli oma katkematus sajus natuke tüütu, suht kodune ja igav. Kallis ja väheüllatav. Konteinerid välja arvata ;)

Cebu piirivalveametnik oli korraliku kivinäo ette manades meelega järjekorra pooletunniseks venitanud. Sarnanes Indoneesiaga, ehh..

Kauplemine ajas mu kohe marru, jätsin selle Hentsule, kes tugeva pohhuismi ja samas õigluse annusega nende tüütutega alati asjad aetud saab.

Cebu vaesed lobudikud, vähe valgust, hull liiklus, mehed-naised-prostituudid ja Kukuk's Nest'i öine baar, kus end peale väsitavat lendu nati purju jõime. Õigustatult. Puhkus.

Magan soojas üldiselt hästi, pikalt ja sügavalt, koos rohkete unenägudega (väga kentsakad).

Bussiga minema.

Loodus nagu Aasias ikka (kui üldistada), lopsakas ja roheline. Vesi on kahtlaselt sinine (ongi tglt), Dumaguete's ülisõbralik Harold ja tuba poole hinnaga. New friends noh.

Palju jõllitamist ja karjumist tänavatel (mitte küll nõmedam kui Indoneesias), aga tegelikult on inimesed viisakad, abivalmid ja naeratavad üle mõistuse palju. Ma püüan vastu naeratada. Aga tundub, et parem minek on heleda peaga Hentsul, jälle :)

Harold viib meid oma (nagu hiljem selgus, siiski ema:) lux-van'iga kuskile pärapõrgu randa, kus koos fireman Matt'iga lõket püüavad umbes tund aega teha ja 3 tundi hoida.

Rumm, alla 20.- krooni pudel, maitseb paremini kui hind lubaks. Harold jutustab elavalt, kuidas räägib kaladega, naerab oma crazy laugh'i, eesti keel kõlab kui jaapani oma ja prillidega korralik graafiline disainer Bobby (?) Kreekast korgib lõpuks ka pudeli lahti.

Tühi rehv ja Haroldi kuldsed sõnad: "we need to vulcanize!"

Floating bar, bussisõit kristliku hevi saatel ja megahea live-houseband HayaHay's hommikuni.

Kanadalased on toredad, USA jt. osas on alati kahtlusi :)