Puerto Princesa lennujaam on armas, linn on väike ja roheline, täis huvitavaid söögikohti, turge ja baare. Lennujaamast otse El Nido bussile, 600php-d ja 8h sõitu.
Esimesel tunnil läks rehv, 4-l ja 6-l tunnil ei läinud meie van enam käima, aga mis seal ikka, noored tugevad turistid lükkama. Tädi mu kõrval oli ülisõbralik ja armas, jagas maitsvaid küüslaugusaiu ja piparmündikomme, rääkis oma elust ja lastest, kes maailmas laiali (kõik on arstid või juristid, impressive!), elas väikses külakeses ilusas majas ja ei arvanud väga hästi turistidest, kes El Nidosse tikuvad. No ma nõustusin loomulikult..
Kolmveerand Palawani sõiduteedest on juba aastaid ehitamisel, contractorite ja subcontractor'ite pideva vahetumise tõttu. Muda, liiv, tolm ja kohati betoon muudab sõidu kergelt öeldes huvitavaks. Saare loodus on aga super, muljetavaldav ja see 9h väikese minivan'iga oli rahustav ja helge kogemus, vaatamata ebamugavustele ja venivale sõidule.
Nii õpidki olema kannatlik ja laskma lahti oma kärsitust "kiire-kiire" maailmapildist.
Sellel teel tegi minus miski korra "krõks" ja kõik Eestiga seotud mõtted ja mured jäid kuskile eemale, mina muutusin hetkest tshillimaks ja rahulikumaks..
Öine saabumine El Nidosse üllatas rahvast täis külalistemajadega, hunniku turistidega ja kallimate hindadega. Madalhooaeg my ass :)
Küla on muidugi meeletult lahe, kaljude vahel, ümbritsetud merega, milles sadade viisi kaljurühmakaid ja imeilusate randadega saarekesi/laguune ..
Öö suht hirmsas lobudikus (no sellel reisil olin ma endalegi üllatuseks täiesti tolerantne absull kõikvõimalike ööbimiskohtade suhtes, mis muutis elu meile mõlemale palju tshillimaks :), kus peatus vaid kohalik joodikutest transameeste ühing (+ aeg-ajalt mõned eestlased, kes palju trimpavad, nagu kahe hambaga heatahtlik omanik meile võidukalt teatas..)
Õlu ja hull väss aitasid öö mööda saata ning juba enne 8-t hommikul kolisime kotid mere äärsesse armsasse majakesse. Tshilläääks
Hommikul nägime, kuhu tulnud olime- megasuured kaljud, hele-hele vesi, hunnik kala- ja muid paate ning rannariba tihedalt täis ööbimiskohti ja restosid. Jalutasime, leidsime superlaheda päikeseloojangu pingi, väikeseid randu, kohalikku toitu "milkfish" ja head odavat õlut ja rummi. Ofkoors.
Söögi osas vahel õnnestus, vahel mitte..häid suppe, riisi/nuudlit, megahead kala ja kana koos kohaliku soja-äädika-sibula kastmega meie saarte tripil, mille valmistasid me armsad paadimehed. Aga saime ka reisi ühe kalleima õhtusöögi, "stuffed squid", mis oli lihtsalt puhas stuffed shit. Vsjoo.
Päevitamisega pole me olnud eriti edukad, esimene päev Siquijor'il võtsime ikka korralikult, minu 4-6spf porgandiekstraktiga kreem ja 3-4 h päikest oli ilmselgelt enese ülehindamine ja suht valus kogemus. Eriti mu rannalõvist Hentsule.. Tulemus- mõlemad puna-lillad, Hentsul läks punetus siiski u. nädala pärast ära, nahka tuli veel mõned nädalad jutti..
Ostis siis 40spf-iga kreemi ja vaatamata püüdlikule päikese eest varjumisele oli nägu juba peaaegu jumekas.
Võtsime Palawanil kohe paar trippi saartele, laguunidesse ja koobastesse, veealune maailm oli suht ok, kuigi Indoneesia vastu ei saa. Ilmad olid vaatamata "vihmahooajale" imeilusad, rannad super, 5 tärni resort'id laiutasid oma saarekestel ja lõunasöögid me paadipoiste poolt lihtsalt super! Nad olid kõik nii viisakad ja tagasihoidlikud, vaikselt püüdsid ikka vestelda, kuigi tundus, et naisi nad veits pelgasid :)
Taas 9h bussisõitu, parimatel istmetel bussi eesotsas (tolmu nuuskasin veel 2 päeva hiljem), paksuks läinud Kid Rock (Hentsu lause "vacation over, back to work" teenis ootamatu naerupahvaku.. Austraalia huumor?) ja tagasi Puerto Princesa's.
Mürarikas öömaja (kõrvatropid abiks), buko-shake, eriti keerulise sudoku'ga ajaleht, magus grillkana, hommikusöögid Mr.Doghnut'is snackwitch'ide ja munchkinitega.
Paar päeva söögimõnusid ja u. 3h hilinev Zest Air ("Asia's most refreshing airline", khmm) ja Manila öine kaos.. Lennujaama äärne tee täis lobudikke, kahtlast rahvast, proste ja kerjuseid, baare ja kõike muud kuhjaga. Pilvelõhkujad, rannapromenaad, palju suuri vananevaid hotelle ja kontraste (Starbuck's ja kõrvaltänava geto).
Kahtlase pilguga kesk-aasia restorani omanik pakkus oa-spinati möksi ja birijani riisi mega kogustes ja veel megama hinnaga. Väga maitsev toit ja põnev rahvuste kooslus.
Hotelli cubicle-tuba oli väiksem, kus ma eales olnud, niiske ja palav, aga sat-tv! Üle pika aja :)
Flight of the conchord's, jeeeeez!
Manila oma kontrastidega -pargid, magistraalid, sada erinevat ülikooli ja õppureid. Geto ja kaubatänavad, Intramurous- eriline ja põnev koloniaalstiilis linnaosa selles mittemidagi ütlevas suurlinnas. Kirikud, mis räsitud pea kõikide loodusjõudude poolt, pargid ja kindlused meenutasid Puerto Rico omi.
Lausvihmad on ootamatud, sadades tunni-paar. Kaardil ju "siinsamas" asuv peatus osutus tunniajaseks teekonnaks ja õhtu lõppedes kesk metro-Manilat võetud taimerikkas oaas-välibaaris võetud 30php-ne (jaga 4-ga:) San Miguel oli parim lõpetus Filipiinidele.
(ära lendasime endisest USA sõjaväe "air-base'st", mmm, midagi mulle..)
1 comment:
vaja kontrollida:)
Post a Comment