Tai ja lõpp meie reisil

Malaisia (Kuala Lumpur) - Tai (Ko Samui, Ko Tao, Bkk)

Kuala Lumpur oli seesama, mis varem. Väga koduseks saanud juba. Hulga vihmasem ja niiskem kui eelmistel kordadel, palju megahead toitu, puuvilja shake'e, mõned bedbug'id (Hents jäi paraku nende rünnaku alla) ja muud nautimisväärset.

Järgmine päev tõmbasime minema.

40.- eegune megamugav ööbuss, tai noorte armastusfilm, üks suitsupaus ja jõudsimegi öösel piirile. Veidi kohaliku piirivalvuri ülbust, kerget minupoolset vihastumist ja olimegi varsti Had Yai's.

Põiklesime pealesurutud transpordipakkujate käest, otsisin põhimõtte pärast odavama variandi ja peale 5-6 tunniseid vintsutusi jõudsime napilt Ko Samui praamile, kus purjus inglased, ameeriklased ja kes kõik veel täiskuu ajal pidutsema sõitsid.

Jah, Tai, mis Tai.

Me valmistusime üliturismi poolt vallutatud saarele jõudmiseks, kuhu siiamaani polnud huvi ega soovi oma jalga veel tõsta. Seegi kord oli tingitud kõikjal mujal ladisevast paduvihmast..

Valisime vaiksema ranna, leidsime üliarmsa ja ilusa majakese rannas, kus veetsime ca nädalakese. Rollerdasime, sõime, lugesime (ostsin iga päev tädikese käest värske Bangkok Post'i), suitsetasime, ujusime, kuulasime mussi ja mis peamine, rääkisime. Lahedad teooriad, nimed, keeleuuendused, naljad.. Ilma igasuguse muu sisendita hakkab aju täiesti uusi seoseid looma..

Päevitasin kui päikest oli, kuulasin mussi ja sõin puuvilju kui sadas. Mõte muudkui liikus :)

Tutvusime prantslasest tai-poksija ja inglasest elumehe/reklaamimehe/DJ-ga, kelle ipodis mussi ca paarsada tuhat lugu! (Hents hullus kohe)

Lõpuks viskas üle, sõitsime Ko Taole, kus kõik külalistemajad hõivatud. Hents oli esimest korda minu suureks üllatuseks nõudlikum ja valmis maksma rohkem, et saada normaalsem ja elamiskõlblikum tuba. Saime randa, oma palmiga. Meri mühises nii meeletult, et kõrvatropid jälle abiks.

Paduvihmad, päike, söökjook ja ajakirjad, muss ja rannabaaride tshill, kokteilid ja mõttearendused..

Väsitav reis Bangkok'i (laev täis vett, tuult ja oksendavaid inimesi) ja kiire päevane tiir Chatuchak'i turul (mille läbimine võtaks aega ca nädala) - andis palju inspiratsiooni, oli täis kohalike disainerite riideid, supergeniaalseid ehteid, kotte, mööblit ja mida veel. Fantastilised leiud, kui ainult jaksaks otsida ja osta..

Hentsu sünnal joome ennast head kraami täis, paneme maailma paika ja võtame öö lõpetuseks veel tänavalt kanakintsu (Hentsule muidugi) ja värske puuviljahunniku jogurtiga (mmm).

Not bad. at all.

Tagasilennu 10 tundi mööduvad ülihelikiirelt, sest Turkish'i entertainment süsteem on kõige kõige, toit ka super ja silmaklapp-kõrvatropp abiks.

Aasiast ehk mõneks ajaks isu täis, võiks järgmisena veidi eemale vaadata, rohkem üllatusi ja elamusi. Loodetavasti me seltskond kahekesi ei jää viimaseks.

Üle kõige hindan seda, et Hents on andnud mu ellu uusi unistusi ja vabadust - läbi reiside..

Kallis - kallis reisikaaslane oled :)

Filipiinid vol4, kokkuvõte

Filipiinidel on naeratavad inimesed!

neile meeldib:

• sügada oma kõhtu
• kuulata 80date lembelaule
• lehvitada ja tervitada absull iga valge(ma)t inimest ja karjuda "Hey Joe"
• olla abivalmid ja väga sõbralikud, mida kaugemal turismi-spot'idest, seda siiramad ja rõõmsamad nad on
• avada meile uksi püüdlikult ja igal pool (aeg-ajalt sain teisest uksest peaaegu läbi lipsata, aga vajadusel võivad nad olla ülikiired, ja uks jäi minu käest jälle puutumata)
• neile meeldib süüa, kogu aeg. Fried-chicken, chicken ati-atihan, adobo jne. Pork asado, bbq jne. Jollibee on kohalik burgerikett, kus burgerile ikka riisi, äädikat ja supikest toidu juurde saad.
• magusad saiakesed, koogid jm. (pagariärisid on meeletult!), neoonvärvides löksid: jelly, magusad ja friteeritud pähklid, koogid, magus värviline jää "halo-halo" jne.
• neile meeldib ka hängida, igal pool ja niisama, eriti meestele.
• pidada "sari-sari" ehk "kõige" poodi- isegi kui müüa on vaid 10 pakikest shampooni või küpsist.
• pidada kanu ja kukkesid (kukevõitlus), kiitsakaid lehmi, härgi ja koeri (kurvad ja kõhnad)
• rääkida inglise keelt, mis on suht kõrgtasemel ja viisakas, täislausetega "yes mam, yes sir" :)
• pidada meid Hentsuga abielupaariks (kristlus)

Filipiinid 2009 vol3

Palawan (Puerto Princesa, El Nido) - Manila ja aidaa Filipiinid

Puerto Princesa lennujaam on armas, linn on väike ja roheline, täis huvitavaid söögikohti, turge ja baare. Lennujaamast otse El Nido bussile, 600php-d ja 8h sõitu.

Esimesel tunnil läks rehv, 4-l ja 6-l tunnil ei läinud meie van enam käima, aga mis seal ikka, noored tugevad turistid lükkama. Tädi mu kõrval oli ülisõbralik ja armas, jagas maitsvaid küüslaugusaiu ja piparmündikomme, rääkis oma elust ja lastest, kes maailmas laiali (kõik on arstid või juristid, impressive!), elas väikses külakeses ilusas majas ja ei arvanud väga hästi turistidest, kes El Nidosse tikuvad. No ma nõustusin loomulikult..

Kolmveerand Palawani sõiduteedest on juba aastaid ehitamisel, contractorite ja subcontractor'ite pideva vahetumise tõttu. Muda, liiv, tolm ja kohati betoon muudab sõidu kergelt öeldes huvitavaks. Saare loodus on aga super, muljetavaldav ja see 9h väikese minivan'iga oli rahustav ja helge kogemus, vaatamata ebamugavustele ja venivale sõidule.

Nii õpidki olema kannatlik ja laskma lahti oma kärsitust "kiire-kiire" maailmapildist.

Sellel teel tegi minus miski korra "krõks" ja kõik Eestiga seotud mõtted ja mured jäid kuskile eemale, mina muutusin hetkest tshillimaks ja rahulikumaks..

Öine saabumine El Nidosse üllatas rahvast täis külalistemajadega, hunniku turistidega ja kallimate hindadega. Madalhooaeg my ass :)

Küla on muidugi meeletult lahe, kaljude vahel, ümbritsetud merega, milles sadade viisi kaljurühmakaid ja imeilusate randadega saarekesi/laguune ..

Öö suht hirmsas lobudikus (no sellel reisil olin ma endalegi üllatuseks täiesti tolerantne absull kõikvõimalike ööbimiskohtade suhtes, mis muutis elu meile mõlemale palju tshillimaks :), kus peatus vaid kohalik joodikutest transameeste ühing (+ aeg-ajalt mõned eestlased, kes palju trimpavad, nagu kahe hambaga heatahtlik omanik meile võidukalt teatas..)

Õlu ja hull väss aitasid öö mööda saata ning juba enne 8-t hommikul kolisime kotid mere äärsesse armsasse majakesse. Tshilläääks

Hommikul nägime, kuhu tulnud olime- megasuured kaljud, hele-hele vesi, hunnik kala- ja muid paate ning rannariba tihedalt täis ööbimiskohti ja restosid. Jalutasime, leidsime superlaheda päikeseloojangu pingi, väikeseid randu, kohalikku toitu "milkfish" ja head odavat õlut ja rummi. Ofkoors.

Söögi osas vahel õnnestus, vahel mitte..häid suppe, riisi/nuudlit, megahead kala ja kana koos kohaliku soja-äädika-sibula kastmega meie saarte tripil, mille valmistasid me armsad paadimehed. Aga saime ka reisi ühe kalleima õhtusöögi, "stuffed squid", mis oli lihtsalt puhas stuffed shit. Vsjoo.

Päevitamisega pole me olnud eriti edukad, esimene päev Siquijor'il võtsime ikka korralikult, minu 4-6spf porgandiekstraktiga kreem ja 3-4 h päikest oli ilmselgelt enese ülehindamine ja suht valus kogemus. Eriti mu rannalõvist Hentsule.. Tulemus- mõlemad puna-lillad, Hentsul läks punetus siiski u. nädala pärast ära, nahka tuli veel mõned nädalad jutti..

Ostis siis 40spf-iga kreemi ja vaatamata püüdlikule päikese eest varjumisele oli nägu juba peaaegu jumekas.

Võtsime Palawanil kohe paar trippi saartele, laguunidesse ja koobastesse, veealune maailm oli suht ok, kuigi Indoneesia vastu ei saa. Ilmad olid vaatamata "vihmahooajale" imeilusad, rannad super, 5 tärni resort'id laiutasid oma saarekestel ja lõunasöögid me paadipoiste poolt lihtsalt super! Nad olid kõik nii viisakad ja tagasihoidlikud, vaikselt püüdsid ikka vestelda, kuigi tundus, et naisi nad veits pelgasid :)

Taas 9h bussisõitu, parimatel istmetel bussi eesotsas (tolmu nuuskasin veel 2 päeva hiljem), paksuks läinud Kid Rock (Hentsu lause "vacation over, back to work" teenis ootamatu naerupahvaku.. Austraalia huumor?) ja tagasi Puerto Princesa's.

Mürarikas öömaja (kõrvatropid abiks), buko-shake, eriti keerulise sudoku'ga ajaleht, magus grillkana, hommikusöögid Mr.Doghnut'is snackwitch'ide ja munchkinitega.

Paar päeva söögimõnusid ja u. 3h hilinev Zest Air ("Asia's most refreshing airline", khmm) ja Manila öine kaos.. Lennujaama äärne tee täis lobudikke, kahtlast rahvast, proste ja kerjuseid, baare ja kõike muud kuhjaga. Pilvelõhkujad, rannapromenaad, palju suuri vananevaid hotelle ja kontraste (Starbuck's ja kõrvaltänava geto).

Kahtlase pilguga kesk-aasia restorani omanik pakkus oa-spinati möksi ja birijani riisi mega kogustes ja veel megama hinnaga. Väga maitsev toit ja põnev rahvuste kooslus.

Hotelli cubicle-tuba oli väiksem, kus ma eales olnud, niiske ja palav, aga sat-tv! Üle pika aja :)

Flight of the conchord's, jeeeeez!

Manila oma kontrastidega -pargid, magistraalid, sada erinevat ülikooli ja õppureid. Geto ja kaubatänavad, Intramurous- eriline ja põnev koloniaalstiilis linnaosa selles mittemidagi ütlevas suurlinnas. Kirikud, mis räsitud pea kõikide loodusjõudude poolt, pargid ja kindlused meenutasid Puerto Rico omi.

Lausvihmad on ootamatud, sadades tunni-paar. Kaardil ju "siinsamas" asuv peatus osutus tunniajaseks teekonnaks ja õhtu lõppedes kesk metro-Manilat võetud taimerikkas oaas-välibaaris võetud 30php-ne (jaga 4-ga:) San Miguel oli parim lõpetus Filipiinidele.

(ära lendasime endisest USA sõjaväe "air-base'st", mmm, midagi mulle..)

Filipiinid 2009 vol2

Siquijor - Bohol (Tagbilaran) - Cebu

Siquijor'i nõidarstid jäid metsa, oma onnidesse, sest vaatamata me (suht tihedale) äraeksimisele, ei kohanud me neid.

Teadlikult vähemalt.

Idülliline rannariba, hele-helesinine vesi, oma palmipuu ja võrkkiik. Personal oli üliviisakas (üldistada kogu Filipiinidele), vastutulelik ja tore. Mehed vahivad bikiinides naist üsna halvakspanuga, no kammoon.

Kell 10 on kottpime ja vaikus.

Kuulan head eesti mussi ja saan aru, et vaatamata asukohale viib muusika alati kuskile mujale, minevikku/inimesega/kohta vms. Kuulasin üle pika aja vana, kaua kuulamata muusikat ja elasin hetkeks kuskil mujal.

Lähme 10-st magama ja ärkame 8-st üles, režiim.

Kuna reisi algusest on möödas alles mõned päevad, tuleb palju häirivaid Eesti elu-olu mõtteid. Mõtlen selgeks.

Sõidame hea ja odava rolleriga, näeme imeilusaid inimtühje randu, kuuleme pea igas külas karaoket a la ABBA ja maihaartvillgouoooon, mille saatel eriti vinged maikades kohalikud ossid põlve nõksutavad.

"Hey Joe" ? igal nurgal, väga hea beef soup ja hunnik satay vardaid sadama toiduturul ilusa kohaliku tüdruku käest, kelle elutöö just seal algas ja sinna paraku vist ka lõpeb..

Elu sisustavad koerad rannal, hiilivad ja krabistavad krabid, kalamehed, kes igast kaarest välgukiirusel kohale aerutavad kui kellelgi juhtus kala õnge otsa sattuma.

Õnnetu kana, kes me rolleri esiratta all oma lõpu leidis tõi Hentsule 10 päevase kanakeelu (kana karma maksab kätte)..

Toidud on suht maitsvad, nuudlisupid kodused, veiselihaga ühepajatoit klaasalusel sojakastmega jne. Kohalik õlu, San Miguel on odav ja hea.

See on elu rannas.

Kõrvalmajja kolivad kaks (mitte gay) poissi, läikivate silmadega siiras ja sõbralik inglane ja 26 aastane psühholoogiadiplomiga veits umbusklik ja ülbem ameeriklane. Reisivad pikemalt ringi peale 2 aastat töörügamist Lõuna-Koreas (lastele inglise keelt jne). Rumm ja õlu ning 3000 looga ipod sõbraks, teemad religioonist ja psühholoogiast muusika ja Arnoldini (come on, that's my governor! :)

Usa poiss tegi firma, võttis laenu ja ostis korteri, kihlus ja kui kõik pekki läks, tuli Koreasse, kus enamlevinud surma põhjus pidi muuseas olema "fan death" (ventikas imeb toast kogu õhu ära ja inimene kooleb surnuks) ja kus inimesed siiralt usuvad, et kimchi aitab absoluutselt kõikide potentsiaalselt surmavate hädade, sh. seagripi korral..

Öölaevaga 2 kordsetel koikudel äikesepilvede kiuste Bohol'ile, Nisa Traveller's Inn on sõbralik ja puhas, aknata roheline kuubik-tuba on palav nagu põrgu.

Linn on hektiline ja tossune, samas lahe. Sõidame kohalikke turismiatraktsioone vaatama- shokolaadimäed, phähh..

Ma olen räigelt väss ja tüdinenud, miski ei aita peale pika une (kaua selle palavusega muidugi magada saab.. toas on 1 ventilaator ja 2 kitsast voodit- ainuke helge hetk on siis kui ventikas sinu voodi poole puhuma juhtub).

Veedame Tagbilaranis rohkem aega kui mõtet oleks, aga mõnikord pole pideval liikumisel mõtet. Võtame rahulikult ja jaksame jälle.

Sõime megahead kana-nuudlit, jõime 7 kroonist (!!!) 350cl rummi kristlike noorte keskel püha kiriku ees pargis (vana hea kokakoola purk). Mängime ohtralt kaarte ja mõtleme välja uue marsruudi- Palawan! (thanks to my weather forecast surfing skills :)

Lennupiletid taskus veedame veel 3 päeva Alona beach'il, mis on Filipiinide suht tuntud turisti-spot (kallis ja suht mõttetu), toit on hea ja jõuan läbi lugeda 4 kohalikku moeajakirja (enamik edukatest naistest on seal seotud piruka või pagariäriga, hinnas on ka valgendavad ilutooted, appii).

Hents paneb kohalikega hullu- õlu, rummi ja paadimeestega kluppi, omavahel oma parimaid jota dance-moves'e gruuvima. Vahepeal on vaja ka hotellitoast raha juurde võtta, et peale väsitavat pidutsemist keha kinnitada.. jaa, ma ei saanud silmatäitki magada. jaaa.

Kohalik bänd Sacrifice (laulja: there cannot be success without sacrifice :) mängib peamiselt soovilugusid Linkin Parkist ja GNR-st James Blunti imalate geihelideni. Peale 8ndat lugu ma enam ei suuda.

Peale väga kuumi hetki Ocean Jet'i pardal (ka täiesti liikumatult seistes on võimalik julmalt higistada), jõllitavat vanakooli rokipeer-sakslast, ta kentsakat kamraadi ja imeilusat päikeseloojangut oleme taas Cebu's. Kukuk's ja megahea supp ja curry, ekslemine öistel kõrvaltänavatel, sh. massiivne vaeste meeste mitmekordne seinte ja katuseta puitlobudik-elamu..kriipi) kirikud, lõbubaarid ja quarter pounder enne maga minekut. Nähtud.

Filipiinid 2009 vol1

Järgnev jutuke on kirja pandud suht rummise peaga Siquijori saarel, augusti alguses 2009.

läbi Helsingi ja Istanbuli - Hongkong - Cebu - Negros (Dumaguete)

Ma olen kuradi kaugel kodust ja see on kuradi hea tunne..

Mind lihtsalt ei huvita argielu mured

Kindlasti kohtud põnevate või vähem põnevate, kentsakate või lausa tobedate inimestega. Enamikuga, vaatamata meie päritolule, tõekspidamistele, on alati üllatavalt palju sarnast ja jagatavat. Osad on elupõlised, suurem osa aga ajutine ja see pole mingi põgenemine olemasolevast. See on väga lihtne- vabadus.

Ahmida iga päev endasse uut ja kauget, erilist või erinevat, imelikku või tuttavlikku ja üllatavat. Kogeda.

Peale eesti inimese madalaima koorekihi (no reaalselt) seltskonda 1,5 tundi väikesel laeval nautides olin ma siiras vaimustuses jõudmast välismaale ehk Helsingi sadama gurmee-turule. 5€ eest tihedalt lõhefileed üksteise otsa pikitud rukkileib ja kohv päikesepaistel oli lihtsalt super.

Turkish kostitas ootamatult toitva ja maitsva lennumenüüga, Istanbul lõi pildi väga mitmekesisest ja põnevast kultuurist. Päikeseloojangu lõppedes linnas jalutades oli tunne täpselt sama, mis piltidel lähis-ida müstilistest ja udustest linnadest, kus taustaks pidev mosheedest kostuv palvete soigumine.

Hongkong oli oma katkematus sajus natuke tüütu, suht kodune ja igav. Kallis ja väheüllatav. Konteinerid välja arvata ;)

Cebu piirivalveametnik oli korraliku kivinäo ette manades meelega järjekorra pooletunniseks venitanud. Sarnanes Indoneesiaga, ehh..

Kauplemine ajas mu kohe marru, jätsin selle Hentsule, kes tugeva pohhuismi ja samas õigluse annusega nende tüütutega alati asjad aetud saab.

Cebu vaesed lobudikud, vähe valgust, hull liiklus, mehed-naised-prostituudid ja Kukuk's Nest'i öine baar, kus end peale väsitavat lendu nati purju jõime. Õigustatult. Puhkus.

Magan soojas üldiselt hästi, pikalt ja sügavalt, koos rohkete unenägudega (väga kentsakad).

Bussiga minema.

Loodus nagu Aasias ikka (kui üldistada), lopsakas ja roheline. Vesi on kahtlaselt sinine (ongi tglt), Dumaguete's ülisõbralik Harold ja tuba poole hinnaga. New friends noh.

Palju jõllitamist ja karjumist tänavatel (mitte küll nõmedam kui Indoneesias), aga tegelikult on inimesed viisakad, abivalmid ja naeratavad üle mõistuse palju. Ma püüan vastu naeratada. Aga tundub, et parem minek on heleda peaga Hentsul, jälle :)

Harold viib meid oma (nagu hiljem selgus, siiski ema:) lux-van'iga kuskile pärapõrgu randa, kus koos fireman Matt'iga lõket püüavad umbes tund aega teha ja 3 tundi hoida.

Rumm, alla 20.- krooni pudel, maitseb paremini kui hind lubaks. Harold jutustab elavalt, kuidas räägib kaladega, naerab oma crazy laugh'i, eesti keel kõlab kui jaapani oma ja prillidega korralik graafiline disainer Bobby (?) Kreekast korgib lõpuks ka pudeli lahti.

Tühi rehv ja Haroldi kuldsed sõnad: "we need to vulcanize!"

Floating bar, bussisõit kristliku hevi saatel ja megahea live-houseband HayaHay's hommikuni.

Kanadalased on toredad, USA jt. osas on alati kahtlusi :)

Ko Tao- Ko Phangan- Bangkok- kodu

Krabist sõitsime Surat Thanisse, kust edasi huvitava puust öölaevaga (suur tuba puupüsti täis inimesi imekitsatel madratsitel üksteise kõrvale surutud- sel magad 8h, kuni laev hommikul saarele jõuab), kus minust ühel pool norskas purupurjus venelane, kes vahepeal minu kätt kukkus limpsima, nii et ma kiirelt teisele poole Hentsu, mingi suht ohutu soome poisi kõrvale kolisin..
Ko Tao on lahe pisike saar, ilusad rannad, vesi, loodus.. tshill noh. Rannabaaride osas on vist Tai puhul kõige enam vaeva nähtud- õhtuti on baarid toodud randa, lahedad värvilised tuled, küünlad ja hea muss + muidugi väga hea söök, jook.. Mugavuse ja nautimise osas on nad suurepäraselt leidlikud ning kõik see teeb tasa ka selle mõttetu ahnuse (hinnad on tobedalt ja põhjendamatult kõrged), aga mis sellest. Olime Ko Taol vaid 3 päeva- sõitsime rolleriga järskudest mägedest üles alla (või noh, Hents sõitis, mina muudkui vantsisin mäest üles, sest koos ta meid üles enam ei vedanud), leidsime ülilaheda pisikese rannakese (freedom beach), mille kõrvalasuvast reaggebaarist hea muss päikse käes logelemise taustaks väga hästi sobis ja otsisime kohti, kuhu kunagi rikkana ööbima tulla.. :)
Ko Phangan on ikka meeletult popp turistikas, mida mõjutas veelgi enam selsamal nädalal toimunud full moon party. Ma isegi mõistan tai inimeste tüdimust ja ahnustki, kujutades ette, kuiväga mind ikka rõõmustaks kui minu kodusaar on aastaringselt turiste puupüsti täis, kes ikkagi üsna ülbelt "meil on raha, meie maksame" ja samas tüütult (tingides iga võimalikkugi odavat toodet või teenust pahaselt allapoole) võivad käituda. Teiselt poolt ei õigusta see siiski petmist ja lambist nt. hindadele mingisuguste summade juurdekirjutamist, mida sa oma närvide huvides isegi suure osa ajast ära maksad.. (muidugi pragasime seal nendega üsna tihti, aga ega vahet pole ja tegelikult mul sellest lisatud 7-8 kroonist hea toidu puhul kahju ka pole).
Bungalo saime mäeveerele..suure terrassiga, kõrgele, vaatega lahele.. ilus! Muretsesin endale mõnna kollase madratsi, millel päeval tõsist tööd tegin (päevitamine pole absull naljaasi!) ja õhtul meie verandal vedelesin ;)
Käisime full moonil ka- hull rahvamass üsna väiksel rannal möllamas, kõik baarid oma mussi põhja keeranud (mega võimud-kõlarid sinna veetud muidugi).. huvitav oli! Ma läksin miskipärast aina kainemaks ja vaatasin seda kõike lihtsalt huviga. Hents nautis seda nats suuremal määral ;)
Jah, päevitamine ei ole lihtne tegevus. Peale tulutuid piinarikkaid higiseid tunde kuuma päikese käes tegi Hents mulle ettepaneku investeerida kookoseõli pudelisse, mida ma ka kohe tegin ja siis läks asi juba hulga libedamalt. Kuigi tegelikult, ega peale 3 kuud pealage kuumutava päikese käes ei viitsi seda veel eraldi võtta ja nats tüütab ikka ära ka!
Bangkokki oli hea jõuda. Esimene öö nii hea enam polnud. Jah, kõige rohkem on kahju piltidest! Haiged värdjad (loodan, et elu pole neile kerge ja karma armu ei anna).
Viimased päevad olid jällegi töised- pabereid korda ajades (lollid taksojuhid ei mõika seda linna ikka üldse ja immigratsiooniamet on päris lahe bürokraatia), toredat eesti aukonsulit ja tema asjalikku sekretäri kohates, shopates ja pakkides (kuskil 15 minti enne toast välja chekkimist jooksis Hents veel ühte seljakotti ostma..) ja koju lennates.
Sürr värk. Siin pole mitte miski nagu muutunud. Aga kuskil meie sees on küll. Nii diip :)
Kõige lahedam reis oli ja Hents vaieldamatult maailma parim reisikaaslane! Ajee ;)

Bali-Surabaya-Kuala Lumpur-Krabi

Juhhuu!
Me olemegi lopuks tagasi Tais ja oi kui hea oli siia tulla..nii kodune, nii lihtne, puhas ja turvaline. Inimesed on roomsad ja tshillid, hoolitsevad oma kodu ymbruse eest (lilled!), ei viskagi kogu oma paevast prygi yle aia voi merevette, transport yhest punktist teise on imelihtne (kuigi natsa kallim kui Indoneesias ja isegi Malaisias).
Balilt lendasimegi Surabayasse, kus kaisime loomaaias Komodo drakusid ja tiigreid vaatamas :) ja lopuks viimase piisana Indoneesia kannatuste karikasse koik oma viimsegi kohaliku raha toredatele (varisevate katega) piirivalveonudele loovutasime. Ajee Indoneesia!
Kuala Lumpuris veetsime moned paevad- eriti tshill oli vahelduseks yhes edukas ja ilusas suurlinnas ringi tshillida, tornide otsas ja kinos kaia, tanavatel head kohvi juua, Hiinalinna toidulohnadest ja maitsetest hulluks minna :) Toidud on seal ikka vaga maitsvad ja monusad- segunenud malaisia, india, hiina koogist.. Namm! Sinna linna laheks hea meelega tagasi.
Ja bussid on seal eriti suurte ja monnade istmetega, pooleldi voodid juba, nii et Taisse soit oobussiga oli vaga tshill (vaatamata mitmetunnistele piirivalvepunktides passimisele, kus onu luges iga passi KOIK lehekyljed korralikult labi, kontrollis arvutist, tegi pildi,loi templeid.. kokku oma 10 minutit/inimene :) Korralik too!
Nyyd peatume Krabis, mis on lahe kaljude ja ilusate vaikeste saarte-valgete liivade ja eriti labipaistva veega piirkond..turiste on muidugi tohutult. Ronisime tubli 30kraadise paikesepaistega mingi 1240 astet kuskile kalju otsa Buddha kuju juurde (mnjaa..kopsud pole enam need, mis varem), rollerdasime ringi kaardi jargi, kus kohtade vahemaad ysna kergekaeliselt kujutatud (mida arvasin asuvat ca 5 km kaugusel, osutus tugevaks 30 km-ks soiduks) ja votsime 4 (paradiisi)saare tuuri (mis tegelikult oli vist 3 saart, aga see selleks :). Siin on kindlasti palju tshillim ja mugavam puhata kui Indoneesias, kuid samas kindlasti turistikam ja sageli kallim ka.
Vaatame siin veel veidi ringi, v-olla ronime mone kalju otsa ja ehk leiame kuskilt lahiymbrusest mone hea armsa saarekese, kus nats taielikult loogastuda :) Jargmisel nadalal soidame Ko Pha Nganile, naen seal vist selle (kuri?)kuulsa taiskuupeo ka ara.. jeez